Sel nädalal ilmus kaks artiklit annetamisest läbi heategevusorganisatsioonide. Esimene räägib sellest, kuidas neli aastat Eesti Loomakaitse Seltsis (ELS) vabatahtlikuna tööd teinud naine süüdistab organisatsiooni selles, et nad pole kasutanud annetusi sihtotstarbeliselt. Ta tugines nimelt 2012. aasta majandusaruandele, kus 158 000 annetatud eurost on läinud ligi pool - 70 000 - seltsis tegutsevate töötajate palkade maksmiseks. Loos tuli välja ka teine pool, kus suur osa tulust saadi hoopis seltsi ettevõtlustegevusest.
Teine on Urmo Kübara (Vabaühenduste Liit EMSL liige) arvamuslugu, milles toob ta välja neli põhjust, miks ei peaks heategevusorganisatsioonidele annetama. Ta tõi välja, et organisatsioon on mõttetu lüli heategija ja abivajaja vahel, et mingites heategevusorganisatsioonides saadakse palka ning, et annetusi koguvate organisatsioonide kohta pole võimalik infot leida.
Isiklikult nõustun tema väidetega, kuid mündil on siiski kaks poolt. Ühest küljest, jah, kui on soov teha annetust, miks mitte pöörduda otse abivajaja poole? Seda on ju teada, et vahelülile annetatud raha ei lähe sajaprotsendiliselt (pigem 20%-30%) abivajajale, sest üldjuhul pole nende organisatsioonide tegevuseks ainult raha annetamine. Nii on ka esimeses artiklis mainitud ELS-i tegevusteks mitte niivõrd loomadele söögi ja ravi pakkumine, vaid lisaks ka ennetus-, teavitus- ja koolitustegevus ning osalemine seadusloomes. Seega võib öelda, et läbi heategevusorganisatsioonide aidatakse annetada pigem kaudselt, kui otseselt.
Teisest küljest, inimeste siiral soovil vaheorganisatsiooni läbi annetatud raha ei ole õige kulutada palkade maksmiseks. See pole ei eetiline ega seaduslik. MTÜ on vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks pole tulu teenida.
Eestis on heategevusorganisatsioone palju ning nende tegevust (eriti just rahalist poolt) oleks vaja kontrollida, sest lõpuks ei tea keegi, mida annetatud raha eest tehakse. Leian, et heategevusorganisatsioonid peavad olema võimelised midagi muutma, seda siis abivajajate elus, mis toob suuremas perspektiivis kaasa ka muutuse ühiskonnas. Loopides tuulde paljutõotavaid lubadusi ning mängides inimeste emotsionaalsel mõtlemisel - sellel pole mõtet.
Kumba varianti (või hoopis midagi muud) eelistaksite ise annetuste tegemiseks?
http://www.postimees.ee/2628098/tuli-loomadele-annetatud-raha-umber#comments
http://arvamus.postimees.ee/2630686/urmo-kubar-neli-pohjust-miks-mitte-annetada-heategevusorganisatsioonidele
Eesti on ka palju selliseid organisatsioone, kus töötajad- ehk siis vabatahtlikud ei saa oma tegevuse eest mitte sentigi, ja seda seetõttu et see on HEATEGEVUS. Olen ise seotud ühe üsnagi tuntud heategevusfondiga ning näen igapäevaselt kuidas vabatahtlikud seda tööd teevad ja seda täiesti omast vabast ajast ja tahtest, raha saamata. Ja kuidas selle fondi asutaja, rügab päevad läbi täiskohaga täiesti tasuta, seda selleks, et lastele head teha. Seega, minu arust on väga inetu panna kõiki heategevusfonde inimeste poolt ühe potti ja mõelda, et ah nagunii mingi osa meie annetatud rahast panevad töötajad oma tasku. Ei, see ei pruugi üldisegi nii olla. Kindlasti mõnes heategevusfondis on ka selliseid sulisid, kuid sel juhul ei saa ma nendest inimestest aru, kes seda fondi juhivad. Kui nemad eeldavad, et inimesed teevad head ja annetavad raha, siis miks nad ise sellest endale mingi osa tasku panevad?
VastaKustutaJaa, muidugi ei saa kõiki heategevusfonde ühte potti panna. Ma mõtlesin pigem seda, et peale selle, et mingid inimesed võivad panna raha oma tasku, on ka palju muid teisi kulusid, mis võib vabatahtliku tegevusega kaasneda ning mis ei lähe otseselt abivajale - nt reklaam (seoses teavitustegevusega), üüripinnad, ürituste korraldamine jne.
VastaKustutaKui inimene soovib annetada ja ta tahab olla kindel, et ta raha läheb õigesse kohta, siis ma leian, et tal tuleks organisatsiooni kohta natuke taustauuringut teha - küsida teistel, lugeda Internetist - see annab vähemalt mingigi aimduse ja pildi organisatsioonist.
VastaKustuta